Ma olen nüüd tänaseks muide aasta aega juba seda paska siin ajanud. Ja see aasta on igasugu suunaga asju täis olnud. Ilusat ja vähem ilusat ja täitsa koledat samuti. Suurel määral on kirjutatu pärast piinlik, mõnes mõttes pole ka. Aga loetakse seda, mis on ju nii nunnu. Vähemalt pole ma mingi wannabe kolumnist siin olnud, eks, vaid pigem selline infomeedium, hehee, teatud inimestele teatud kordadel miskit edasi anda üritanud. Kahju, et alati aru pole saadud muidugi. Kahju on ka ära kustunud kommentaaridest, amisteha. Onuards änd apuards, vist.

ei tea küll
miks karl madis
ütleb "quo vadis,
karavan?"
miks pepe keilast
ütleb "hei, at last
on asjad nüüd nii,
et teha teisiti
ma enam ei saa
just nagu see maa,
kus kiikus mu faking häll
ja kus seletas linnart mäll
kakstuhatkaks oktoobris mulle
seda, miks taiwan rokib
miks hiinlased on pahad
ja miks kommunistid imevad
samuti nagu ka venelased"
kuid eniveis
palju on me seis?
kaugel oleme me
nende oi-kui-hirmsate
oi-kui-külmade tuulte tõttu?
ma kardan, et kaon siiski uttu
sest vastu nii ei pea
kui täpselt ei tea
vastust, eksole
eks ole see kole
aga teha pole miskit
ei-ei, bai dö vei

Sain hommikuses loengus teada, et Putini vanaisa oli Lenini, pärast suurmehe surma aga Krupskaja ja occasionally ka Stalini kokk.

On pühapäev, sillikset vms. Kell nii pool kaks, päeval siis. V-mölder ja H-tamm teevad toatäiele pohmellis soomlastele "Kuldset õhtupäikest". Kaasa laulab erinevatel hetkedel 2-4 inimest, ehk need kohalviibijad, kes mõnda aega Tartus veetnud on. Mõnus.

1) Mõttes olen täna Mike'iga. Olen ma jee. Paide, Paide, Paide! Paide-Paide...

2) Igal orgil on omad nümfomaanid. Öäkk.

3) Eesti riik võiks lätlastele inglise keele õpetamist õpetada. No tõesti...

Meilboksi avades selgus kaks huvitavat detaili. Krausel tuleb sünna ja sellega seoses tuleb pralle. Ja keegi Carina S. tahab tasuta sms-e vahetada minuga. Mis iseenesest on ju tore ja meelitav. Aga.

viru keskuse kellassepa särgilt
sai lugeda "heinar"
mees samas ei näinud välja
nagu einar
või ka selineinar
vaid nagu heinar ikkagi
jah, heinar
see on mees
mees osavate kätega
kes teeks tahtmise korral
tsiki-briki ka näiteks lättega
või ka jaan tättega
aga mitte see pole tänane teema
vaid hoopis miski
miski, mis paneb vere keema
ja siis see keeb minu sees
ja sealt formuleerub tees
et naudi, aga ära seleta
et ole, aga loo sünergiat
samas kulutamata liigselt energiat
ja kui siis heinar mult võttis
selle kolmkümmend kolm ja kakskümmend viis
ja sõnas siis
sinna otsa veel:
"head õhtut teile, kena söör"
siis mõtlesin mina
et nöör
ei, see tõesti pole minu jaoks
sest elu on ikka ilus ja hea
eriti, kui ühe naise pea
mõtleb lisaks kõigele ka minust
kes ma olen kakskendkaks
iseenesest ehk alles laps
aga see-eest ka kaunis
kaunis ja võimekas
mitte mingi sõimekas
nagu paljud vanad sõbrad
kes täna tuntud kui tõbrad
ja kui kell kaheksa ei läheks laev
ja sellega koos ei saabuks taas mure ja vaev
oleks eksistents mõnusamgi veel ehk

Läksime esmaspäeva hommikul Tiiki ja siis suundusin mina Seltsi ja siis Tiiki tagasi, kus rääkisin Toomla ja Bergiga ja jälle Toomlaga ja siis Merilini ja siis Reelika N.-iga ja vahepeal vahetasin Tarmo Küüriga hulga e-kirju. Tema läks kontorisse ja siis tuli Tiiki jälle ja kõndis siis h-minni ja seejärel jälle kontorisse. Mina liikusin sööma ja siis taas Seltsi ja siis Eesti Edukaima Erakonna Tartu-ruumidesse ja siis Mike'iga Maailma, kus jõin ühe viletsa jäätisekokteili. Ja siis tuli tema ka Maailma ja jõi ühe tee ja mina ühe siidri ja siis läks Mike koju ja meie kontorisse ja siis koju, kuhu teel olles nägime Raekoja platsil uhket ja kaunist Itit kaaslasega ja me isegi peatusime viivuks ja kaaslane teatas, et tahab "Star Treki" vaadata ja me läksime edasi seejärel ja riidu ei läinud ei Iti ega Mairiga ma. Ja öösel tellisime Reinu pitsat, mis oli väga halb, aga see noormees, kes toidu kohale tõi, oli väga ilus jälle ja lõhnas superhästi muidu. Nii et.

Minu põhivaenlaseks on aeg. Õigemini selle üleküllus. On alati olnud ja jääb ka tulevikus alati olema. Näiteks praegu, kui mul on pärast vestlust juhendajaga ja temalt hüva idee saamist veel neli tundi aega lõputöö kavandi esitamiseks, ei suvatse ma kõnealuse dokumendi viimistlemisega üldse mitte tegeleda, vaid alustan sellega - nagu tavaliselt - viimasel hetkel, s.o. siis umbes kell 15.

Noorus on ju ilus periood ometigi.

Clara and Vello
sitting in a tree
K-I-S-S-I-N-G

:)

Tore päev oli. Kõigepealt muutusin mõneks ajaks oma vanaks endaks. Mis mõnes mõttes hea ja teises suhtes halb jälle. Aga ma nii püüan, ausalt ka, noh.

Siis oli loeng, Tapio oma. Tapiost kirjutasin 16. septembril juba. Aga nüüd on ta suutnud teatud respekti saavutada minu silmis. Kui ta oma ülisitas inglise keeles küsis, et kas keegi tahab ettekannet üksinda teha, tõstsin mina ainsana käe. Järgnes naer. Tapio ütles seepeale, et arvaski, et tahan. Istuvat ma seal sellise hiitrõi gazjolli näoga ja suhtumisega, et tean Soome poliitilisest süsteemist kõike juba ja et kindlasti saavat ma Eesti-Soome erisuhetest miskit põnevat rääkida. Ja et see olla hea üldse ja ta tahtvatki, et ma üksi teeksin. Edasi rääkis mees nendest suhetest 1930-ndatel ja sellest, mis 1939-40 sai. Kui ta Eesti okupeerimiseni jõudis, tundsin awwwww-lainet levivat enda suunas. Bulgaaria-Geri (samuti septembris mainitud juba) naeratas kaastundlikult, Ameerikamaa teadmishimulised naistudengid (nemadki on vilksatanud) ka. Pärast loengu lõppu tuli kaunis noormees, tutvustas end Gavinina New Yorgist ja ütles, et mõtles teemal suo-men-po-jat kirjutada ja palus, et äkki me teeks koos. Lubasin mõelda asja üle järele. Päris mõtlengi.

Veel uhkem oli aga Fuksihulabaloo. Päris oligi. Isegi tudengieine kokkamine ühes tiimis mõttetu tibi Riikka ja Fuksipäivälliste ajast vana tuttava Leenaga imes. Nuuks.

Hirmsasti tahaks karjuda, et inn joor feiss, liberaalid. Aga ootan veel sellega. Igaks juhuks. Ja

MUHAHAHAHAHAHAAAAA!!!!!!

tahaks ka teha sinna otsa.

:p

Tundub, et minu puudumise tõttu on asjad koduvabariigis päris käest ära läinud. Ja ma ei pea silmas mitte ainult sõber Mihkli lapselikud ideaalid purustanud arenguid Eesti parteimaastikul, vaid ka skandaalseid, mõnes mõttes ehk saagalikke juhtumisi vaimulinna Tartu vaimusüdames. Nagu Vainu kunagi keskkooliajal ikka öelda tavatses, sellise endale nii omase hääletooniga: "No t*ra küll..."

Nüüd muidugi, kui see lause mind kummitama hakkas, läks süda pahaks kohe. Öäkk.

See tekst siin pole yldse väga oluline tegelikult ega miskit ja v6iks vabalt ka eelmise sissekande kommentaarina esineda, aga sel juhul hävitaks HaloScani maagia ta m6ne kuu jooksul ära paraku. Nii et.

Helsingi on ägedam koht kui Tallinn, kuna siin saab soovitud uue (Manicute) albumi selle väljastamise esimesel päeval endale osta (kui Tallinnas see nyyd samuti v6imalik on, siis v6tan s6nad tagasi loomulikult). Et siis Mannerheimvägen ja Free Music Shop ja uutuus ja 19.90 ja v6idki ihaldet salvestise oma Philipsisse toppida.

Esmakuulamise järel meeldib. Täitsa hästi. Eriti selle faking "Know Your Enemy'ga" k6rvutades. Ehkki vokaal m6nel pool minu meelest liiga varju jääb. 12 lugu, 45 minutit sekunditega. Mingil määral ehk Coldplay-esque, v6iks äkki 6elda. Äkki. Too päris v6i eraldiseisev v6i väljapaistev on minu jaoks "A Song For Departure", kus on olemas k6ik, mis vaja yhel m6nusal mitte-päris-klisheelisel-ja-sital poplool tarvis. Aplihvting, tempokas, hea kitarriga; samas nukrate s6nadega, sobib t6enäoliselt väga hästi selliseks lahkumineku-lauluks. Nii et kui tarvis kunagi, siis tuleta julgelt meelde, mis ma nyydsama kirjutasin selle kohta. Endal ehk ei lähe vaja.

Negatiivne on plaadiga kaasa tulnud sleeve, mis m6nes m6ttes eelmise albumi oma meenutab ning mille läikpaber ja verepiisad valgel taustal suht tugevalt häirivat rolli mängivad. Ja ilusatest (James pole enam paks, ausalt) poistest mitte yhte ilusat pilti ka ei ole seal. TMV.

Niiniiniiniiniiniinii.

K6igepealt selline asi, et lehekylje paremas ylanurgas mainitud laulu oleks vaja väga. Vägavägavägaväga kohe.

Aga muidu on päike väljas ehk siis ilm suht täitsa pandav kohe. Hommikune loeng oli tasemel ja peatselt läheb mina otsima Manicute uut plaati, mis loodetavasti ka Helsingis tänasest saadaval. Ja mis veel rohkem loodetavasti ka kuulata k6lbab, mitte nagu "Know Your Enemy", eks.

[Edit tuleviku tarbeks: see ylanurga-lugu on hetkel Tom Jones & James Dean Bradfield "I'm Left, You're Right, She's Gone"]