Kadriorg. Park. Õhtu. Kell 22 umbes. Pime on täiega. Mitte midagi ei näe peaaegu. Jooksen. Kiiresti, sest eile Tarmoga ühiselt saavutatud aeg on vaja üle teha. Väga kiiresti, pistma hakkab isegi kergelt. Jooksen. Hingeldan. Pistab tugevamini. Tee on vaid vaevu-vaevu aimatav.

Igasugused mõtted käivad läbi peast, mõtted ja küsimused. Et kui ma oleksin kuueaastane poisike ja lapsevägistajast Vadim mulle vastu tuleks, millega lugu lõpeks? Kas tõesti sai mingi mees endal vaid mõttejõuga paugu lahti? (Jõuan järeldusele, et ehk isegi sai, aga siis pidi ta olema seda enne umbes kaheksa aastat kinni hoinud.) Kas ma ikka suudan korraga hoida, austada ning armastada? Kas "Forty Days and Forty Nights" on teistkordset vaatamist väärt? Kui ma lõpuni sama tempot arendada ei jõua, siis mis kogu pingutuse mõte üldse on?

Tulemus oli õnneks koguni 1:10 eileõhtusest parem. Mis oli omakorda üleelmisest korrast umbes neli minutit kõvem. Nii et. Olen rahul.

Ja muide, inimene võiks ikka peeglisse vaadata enne seda, kui ta teiste välimust/olemust kritiseerima hakkab, eks.

Nädala pärast, ei vähem juba tegelikult, sõidan minema. Nii kahju, nii kahju. Ilma irooniata. Vahepeal on palju head juhtunud, seega ei taha nagu minna üldse eriti. Nagu Liisi juunis (mais?) 2002 Tartu Raekoja platsil "Evitas" laulis, et "mis minust nüüd saab", ah? Mis saab? Mis, raisk? Õnneks vähemalt lähen Helsingisse, eks, mitte Bordeaux'sse ega Lyoni ega Lüneburgi ega Uppsalasse ega Lundi ega Forlise ega ka Turku. Või kusagile mujale neetud pleissi, mis siit kauge(ma)l asub. Aga usun ikkagi, et õhtusel ajal kallite soomlaste stolitsas ringi käies võib "Motorcycle Emptiness" pleieris kõlamiseks päris sobiv pala olla. Ja seda ma ju enam ei taha. Need ajad peaks ometigi nüüdseks möödas olemas. Ometigi. Võiksid olla.

Olümpia muide mööduski nii, et mitte midagi peaaegu ei näinud. Kõiges on süüdi Mary. Ning uudistetööstus ka. Ja uneprobleemidega emad. Ja üldse.

Kodust tööle lahkudes otsustasin kuulata positiivset muusikat. Asetasin seega CD-pleierisse ansambli U2 2000. aasta albumi "All That You Can't Leave Behind", originaalplaat ja puha, omal ajal ema poolt heade õpitulemuste eest preemiaks antud raha eest ostetud muide.

Kui kolmapäevane roadtrip Laatsiti kodumaale (loe: Võru piirkonda) välja arvata, polnud ma seda kauamängivat vist nii paar aastat kuulanud. Igatahes, ehkki "Beautiful Day" ja "Stuck In A Moment You Can't Get Out Of" veel päris hästi mu tuju tõsta ei suutnud, siis "Elevation" ja "Walk On" tulid sellega juba üsna tublisti toime. Nii et. Hea plaat tegelikult, siiriosli. Võin laenata/koopia teha.

Ja veel. Vabandasin eile õhtul toimunu pärast kahe inimese ees. Loodetavasti nad ikka päriselt ka andestavad.

Kelle number on +37253817239? Ükski purjus ksv! ei pääse away with it, raisk. Ehkki mind ei koti, olen ju nüüd isegi süüdi mõistetud...

Käisime Mairiga vaatamas enam-vähem suurepärast filmi "Laws of Attraction". Minge ka. Saate naerda ja nutta ja mõttes "awwwww....." teha.

Ja nõrk, Ott. Nõrk.

äike
seejärel päike
annab ilusa läike
just nagu oleks valgus
ilus, puhastav valgus
kuid see pole valgus, ei
see on alles algus

mees
sa ju tead
sa ju tead
et nad pole head
ma ei annaks pead
ei, ei annaks pead
sest nad pole head
nad on hoopis ilged sead
sest just nõnda see olema peab
ma ju tean

Pertelson rokib. Rokib, ma ütlen.

"Sa oled mind reetnud," ütles Edgar pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist Marjule. Aga mitte sellest ei...

Kui ma kodumaja välisuksest väljudes bussi peale jõudsin napilt-napilt, olin ma väga rõõmus selle üle. Kuni märkasin, et sattusin selles ülerahvastet transpordivahendis seisma mingi koleda vene naise kõrvale (nii 30-35 a. vana), kes kõva häälega omaette rääkis (õnneks oli mul pleier kaasas), niikuinii mingit Anna Ahmatova luulet vms peast tsiteerides (nudge-nudge, wink-wink Vossule) ja kelle jalad, mida ääristasid - oo õudust - must seelik, mustad poolsaapad ja mustad sokid, olid nii kohutavalt karvased, et mul ka hetkel veel läheb süda pahaks selle peale mõeldes. No ausalt ka, ma ei tea, kas suudan enam eales mõne naisega magada üldse, sedavõrd JUBE oli see vaatepilt ja kogu kogemus üldse.

Aga tööl on rahulik suhteliselt. Ja linn on Eesti lippe täis. Kena riigipüha kõigile minu poolt.

Täna õhtul tegeles Randrüüt oma koeraga. Täna õhtul käisin ma kusagil, kuhu ma poleks veel kuu aega tagasi arvanud end ealeski sattuvat - Päikese-Helena ärasaatmisõhtul. Hoolimata mitte just paljulubavast algusest (minu jaoks) oli asi lõpuks täitsa nunnu isegi, külastasin näiteks esimest korda elus Depeche Mode'i baari (pubi? keda huvitab, tegelikult? okei, vähemalt "It's No Good" tuli laivis videolt), kuhu mu vend hiljem Viru tänavalt kokku miski pool tundi tuli umbes, ise protsessi käigus mulle vähemalt neli korda direktsioonide saamiseks helistades. Ja muuseas, õhtu kangelane ise on täitsa sheff tshikk tegelikult.

Täna õhtul, samas, muutusin ma kurv(em)aks, kui minu elu mõte koju minna otsustas. Ja vend, oma Yorki-aastad nelja A-ga lõpetanu (täna selgus), oli õnnetu, et teda näha ei saanud. Veel.

Täna õhtul, muidu, sain ma veelkord kinnitust sellele tõsiasjale, et mul on "käsil", võiks öelda isegi, midagi seesugust, mida kohe üldse perse keerata ei tahaks. Aga taolisi arenguid karta, kahjuks, tuleb sellegipoolest.

P.S. Saabunud riigipühast ma hetkel kirjutada ei viitsi. Aga küll ma tööl tegelen sellega homme. Äkki. Ja apdeidiks nõndapalju, et Oliver ikka tänavu vähemalt ei sõida Narva-Jõesuhu siiski. Nunnu. Ja üks teine mees, eriline nihverdaja, sai üldse vabastuse, laik mii.

Istun siin Lasnamäel nüüd ja mõtlen, et eilne mäng oli ikka jube küll täiega. No ausalt. Mingi hale 2:1 õnnega pooleks. Mis toimub, Arno?

Positiivsema külje pealt võiks ent öelda, et sära on endiselt mu silmis, hehee. Seda vähendab küll mõnevõrra fakt, et Oliver peab vist ikka Narva-Jõesuhu aega teenima sõitma. Aga noh, ehk ajab siis oma habeme maha vähemalt.

Kuna Laura (ja enamik teisi) endiselt ohvlain on, hoolitseb minu tänase MSNi-põhise lõbustamise eest Ann. Mis on kooskõlas faktiga, et sellel päikeselisel, samas sügisehõngulisel laupäeval paistab Pärnu maantee ääres paiknev tööstusmaastik eriti kenana, ja tõsiasjaga, et peagi-peagi saabub pühapäev, mu senised tunnid siin viadukti kõrval üsna talutavaks teinud, tegelikult.

Perse, igav on siin ju. Igav. Ja Laura pidi ohvlain minema. Mis ma, vaeseke, nüüd tegema küll hakkan?

Täna hommikul ärkasin ma pärast umbes viis tundi väldanud und kell 7:45. Täna hommikul kuulasin ma seejärel kaks korda Manicute lugu "Sleepflower" (ahh, 11. klass tuli meelde seoses sellega) ja pärast dushi all käimist sõin kaks keedumuna ning jõin suure kruusi mõnusalt kanget kohvi piima ning suhkruga. Täna hommikul astusin ma siis, olles lubanud kella 9:15ks tööle jõuda, kodunt välja kell 8:50 ja suundusin, teel olles endalegi tehtud The Smithsi best ohvi plaati kuulates, bussi number 68 ning trammi number 4 abiga Pärnu maanteele sellesse roosakaspunasesse 9-korruselisse büroohoonesse. Täna hommikul saabusin ma oma ülemuse ette kell 9:17 ja peab mainima, et arvestades eelmist korda, kui ma täpselt 32 minutit hiljaks jäin, oli ta minu kohalejõudmishetkega üsna rahul.

Kuidas Jack Nicholsoni tegelaskuju filmi "As Good As It Gets" lõpuhetkedel Helen Hunti tegelaskujule ütleski - "You make me want to be a better person" ?

Noh, ikka juhtub.

Ma küll ei viitsi eriti möliseda siin enam, aga ma pean lihtsalt. Mitte iga päev ei istu meie kõigi lemmik Liisi Koikson, ise üleni ilus ja väga hästi lõhnav, sinu kõrval ja ei mängi arvutis kaardimängu, eksole.

Kui see ikka on üldse tema muidugi. Aga paistab olevat.

Sulbi laseb Pet Shop Boysi raamatukogus. Ei tea, kas naerda või nutta. Faking AIESEC. Fakk.

Põhimõtteliselt, neli tundi on vaja surnuks lüüa. Ühingusse tulin seega jälle. Ja väga põnev hakkas kohe. Istusime laua ääres - Rainer K., Ott J., mina, Paul K. - ja rääkisime huvitavatel teemadel, nagu näiteks Eesti maaelu, kogu riigi wifiseerimine ning lehmakepp. Viimase puhul jäi kõlama arvamus, et ega ta nõnda erinev sest tavalisest olla ei saa, kehatemperatuur ju neil loomadel meiega umbes sama. Ehkki udar võiks veidi ülalpool paikneda, tõepoolest.

Lähenen mina Seltsi majale, mööda Kuperjanovit. Vaatan eemalt, et mingi vana kole naine, hästi valge nahaga, villaste riietega, hirmsuur rätik peas, tuleb vastu mulle. Järsku astub ta Seltsi aeda sisse ja jääb passima sinna, tänava äärde niimoodi. Jään mutti vahtima sellepeale, otse näkku, ise aina tema poole jõudes. Värava kohal seisatan ja küsin: "Vabandage, saab aidata teid kuidagi ehk?" Tädike vastab: "Ei, ei saa. Ma siin kissitan silmi ja vaatan möödasõitvaid autosid. Ega enam ühtegi ei tule vist?" Ja astub aiast välja seepeale ning paneb Eesti Rahva Muuseumi näitusehoone poole ajama.

Nojah. Põnev ju.

Tervitused ka Sulle, Eveliis. Tule külla mulle Soome. Ja vastus postkaardil esitet küsimusele on muide eitav.

Kaks asja siis, selgumise järjekorras:

1) Itil ItistjaLiisast on sünnipäev täna. Nii et palju õnne. Ja nägid väga hea välja, muide. Särav, ütleks isegi ma kohe.

2) Eero, kõige-kõige ilusam, olgu Kaug-Ida Sulle kerge. Respekt!

Nahv seed, öö-genn.

Ja muide, kallis lugeja, kui Sa pole venekeelsest tekstist Transnistria siseolukorra kohta eestikeelset uudist teinud, siis Sa pole elanudki mitte. Ausalt.

Vossu kle, ära seleta rsk, onju. Mina panin enne seda juba laule sinna üles, kui sina oma uue ja vinge netipäeviku asukoha laiemale publikule (loe: mitte Liisale) üldse teatavaks tegid.

No tõesti.

ma lendan siin praegu
ei nuta taga möödunud aegu
ei nuta, sest sitad olid need ajad
need polnud need, mida vajan
mida vajan, on ehk täna siin
aga kardan, et ei ole ka
seega ei julge ses suhtes hüpata
nii et parem on vaikida
jajaa

kui oleksin muusik
teeksin muusikat
see on loogiline
ent ma pole muusik
ma pole ka viktor kaasik
või rasmus raasik
või kes iganes
senini ikka olen sotsiaalteadlane veel
ja mitte keegi, raisk, ei seisa mu teel
mitte keegi ei seisa
ei, ei seisa

ja kui ka jätkub see nõnda
siis tõesti tean mõnda
inimest
kes oleks õnnelik
kui mind munepidi rippumas näeks
aga tean samas ka
et neid, keda mina näeksin
rippumas nõnda
on rohkem
ja kuna minu meeltekujutlus on uhkem
siis mina, kurat, küll ei ole see, kes rippuma saab

siiski, ulatagem pigem käed
üksteisele, teineteisele
ja öelgem
'eksida on inimlik, andestada jumalik'
ja siis naergem selle üle kaua
kaua ja südamest
ning mõelgem, kes on second-best
ja kes mitte
ning kes meenutab röökivat last
ja kes mitte

Naabrite kass tuleb üha tihemini ja üha julgemalt üle rõdude meile tuppa. Eile õhtul näiteks ja ka täna on ta kogu korteri ulatuses täiega ringi chillinud. Hästi ilus loom, valge ning tumehalliga paksu ja kohevat karvkatet omav, pikkade vurrudega, armsa näoga. Esimene kass üldse, kelle pilk mulle siiras tundub olevat. Eriti meeldib talle telefonijuhet ning minu DC-de paelu närida, samuti küüntega erinevaid vaipu kraapida. Ja põrandale pikali heita ning end seal igatepidi ringi keerutada. „Nagunii on jooksuaeg tal praegu,“ sõnas vend mul, „aga on ära kastreeritud ja ei saa seega muud teha, hahaa.“ Ei tea, pole uurinud nõnda lähedalt. Veel.

Kuulasin täna oma vennale kuuluvat Robbie Williamsi originaalkassetti „I’ve Been Expecting You“, aastast 1998. Täitsa normaalne asi tegelikult. „No Regrets“ on ikka mu lemmiklugu sealt pealt, muide. Endiselt meeldib ka „Millennium“, eksole, mille ühest salmist valmis mingil augusti/septembrikuisel pärastlõunal nüüdseks suletud Tallina Squashiklubi saunas taoline versioon:

My friends are all at Villa Park
Refuse to take a break
They all enjoy the madness
Cos they know it’s gonna fade away

Jutt käib siis loomulikult Inglismaa kõrgliiga meeskonna Aston Villa üllatavalt heast käekäigust hooaja 1998/99 esimesel poolel, liidrid olid nad mitu kuud isegi. Einoh, ega tüübid halvasti ei pannudki ju üldse, täitsa vingelt ikka, Steve Watson ja Alan Wright tormasid wingback’idena 90 minutit ikka üles ja alla, Gareth Southgate, Ugu Ehiogu ning Gareth Barry, toona 17, mängisid ennastohverdavalt keskkaitses, Lee Hendrie, Ian Taylor ja Steve Stone valitsesid keskvälja, Dion Dublin lõi ees pea kõik oma võimalused ära, Julian Joachim oli ka okei täitsa, isegi Michael Oakes, tänaseks Wolverhampton Wanderersi kolmas (kolmas! kamoon…) number, suutis väravas mitte väga palju jama teha ning John Gregory, ise oi-kui-ilusasti riides, vaatas uhke näoga pingi kõrval seistes pealt. Jaa, olid ajad nendel õnnetutel Birminghami inimestel, olid ajad.

Muidu tuli meelde tolle aasta suhteliselt tühi suvi, mida täitsid põhiliselt „Fifa Soccer Manager“ ning „Fifa 1998“, mõlemad EA Sportsilt. Ja mil ma enda jaoks määnikuid avastama hakkasin, vaatmis. Ikka ’if you tolerate this’… Eino, normaalne ju. Mhmh. Ja keskkool oli varsti algamas.

P.S. Kuulsin eile õhtul, et armastatud/hinnatud kursaõde Eveli L. abiellub laupäeval. Tahaks, raisk, teada, miks mind kohale palutud pole, ah? Aga igale juhul noortele palju õnne jälle, jaa.

wat doet uw echtgenoote? says:
committed tähistab neid, kes istuvad riiklikus vanglas ju, eksole

Hehee. That's Orkut for ya!

Nahv seed.

Esmakordselt sel aastal biitshil, jaa. Gängiga, jaa. Valus on juba veidi, jaa. Üks eks helistas, jaa. Tegime õlle, jaa. Ei olnud liiga meeldiv, ei.

Kui ma nüüd selle varsti algava jalgpalli ilusasti üle elan, muidu, siis võite õnne soovida mulle. Kellel igav on, helistage Paavole, Sara juures nimelt toimuda järjekordne meeliülendav dinnerparty. Mitte.

Aga Morrissey küsib The Smithsi loos "This Charming Man" hoopis niimoodi:

Why pamper life's complexities
When the leather runs smooth
On the passenger seat?

P.S. Kui nunnule vastassoost isikule selline naiss teade tema Orkuti scrapbook'i kirjutada, siis võib juhtuda, et ta sind oma sõbraks lisab. Nummi ju!

Nii et rannailma pole endiselt veel. Mitte et ma randa minna tahaks, aga ikkagi. Olen väsinud vaatamast sügisriideid kandvaid inimesi, sinnamaani peaks ju aega ikka olema veel.

Kõrvaltoas mängib Morrissey "November Spawned A Monster". Suurepärane lugu, ilus, nukker, meloodiline. Jaa.

Aga põhiline on see, et kella 15 paiku ärgates on tunne selline, et laseks kuuli pähe endale. Vastik. Uhh!