Täna vaatan filmi "Psycho". Homme vaatan filmi "Psycho II". Ülehomme vaatan filmi "Psycho III".

Ehkki blondid juuksed selle kõrval muudavad olukorra mõnevõrra paremaks siiski.

Helsinki 5 day forecast:

* Täna +7, pilves selginemistega, kerge tuul
* Homme +8, vähem pilves, rohkemate selginemistega, veidi tugevam tuul
* Reedel +6, vähem päikest kui homme, aga rohkem kui täna, tuul veits nõrgem jälle
* Laupäeval +4, tuul tugevam, päikest samavõrd
* Pühapäeval +5, sajab, päikest pole, tuul nagu täna

Ega siis muud kui et tere tulemast.

"Ja juba hakkavadki lapsed ja koer ja kollane köök ja kõik muu selline tulema?" küsib Mike, kelle hääles on segunenud nii imestus kui ka iroonia.
"Jah, hakkavad," teatab Maria. "Ei ole kõigil vaja mingit rahvusvahelist magistrit ja megakarjääri teha, ei ole," muutub neiu sõjakaks. "Miks ma ei võiks lihtsalt armastatud mehe ja lastega õnnelik olla, kodu luua? Sina niikuinii ainult sellepärast tahad minna Ameerikasse, et sul see special someone puudub, eks ole."
"Et siis nagu traditsioonid ruulivad?" üritab Mike ikka edasi pilgata.
"Täpselt," pareerib Maria otsustavalt. "Liiga palju on praegu seda suhtumist, et kuna keegi teine teeb seda ja seda ja seda, siis pean mina ka tegema. Ei pea midagi. Fakk peer pressure, ma ütlen."
"Eeee..." venitan mina, mispeale teised vait jäävad ja mulle küsivalt otsa vaatavad. "Noh... teie kallis siin leiab nagu, et peab kõnealuses küsimuses vist pigem viimatikõnelejat toetavale seisukohale asuma, jaa."
"Tubli poiss," kilkab Maria selle peale ja teeb mulle pai, hellalt niimoodi.

Arsene Wengeril on sünnipäev täna. Geenius, the professor, saab 55aastaseks meil. Õnne talle marduafc poolt. AFC-osalt eriti. Jah. Et võite tuleks ikka ja tiitleid ja üldse.

Muidu soovitab teie Helsingi-saadik Neloneni pealt täna kell 21:10 suurepärast soome filmi "Levottomat" vaadata. Rokib.

Meie paljude väga hea ja väga kallis rootsieesti sõber ja tuttav Njöörklik, mees, kellele vabal ajal hirmsasti raamatuid põletada meeldib, otsib uusi sõpru endale, selgus mulle hiljuti. Nii et kirjuta aadressile siimn ätt hot punkt ee ja avalda soovi. Või midagi. Midagigi.

Soomlane on huvitav inimene. Ida-Saksa pidavat imema. Liisa jääb aastaks, Siiri pooleteistkümneks. Õues on endiselt külm ja endiselt kaks kraadi külmem kui Tallinnas. Serbia ja Montenegros olla aga siinsest tervelt kümme astet kõrgem temperatuur. Mina hakkan vanaks saama. Randrüüdist teeme me Eveliisiga veel popstaari. Pühapäeval on Man Utd vs Arsenal. Ja soomlased valivad KOV-sid. "Pimp My Ride'ist" on nüüd MTV pealt vaid kordused. Sub TV-st jooksev wrestling-show "Raw" on huumorimeediumina eespool isegi ajalehest Kesknädal. Mida muide võiks Ühingusse tellima hakata jälle. Peaks uue ja vingema mobiiltelefoni ostma. Ja mp3-pleieri. Ja baktöö teema välja mõtlema lõpuks. Viitamisliider on nüüd juba mõnda aega ja üha ülivõimsamalt mu lemmikkursaõdede ühisprojekt. IP-aadress lõpuga .sg märgib külastust Singapurist. Maagilise Haloscani abiga jäädvustet kommentaaridest on alles vaid pärast 20. juunit k.a. tehtud. Kahe kuu pärast olen kodus tagasi ja siis te minust vähemalt mõnda aega lahti ei saa. Nii et.

Kõik algas tegelikult juba eelmisel õhtul, kui Agne Raatuse ühika mingis peoruumis oma sünnipäeva pidas. Läksime kohale sellise grupiga, nagu mina, Vossu, Maria, kenad neiud Naive ja Kamm ning otse Tallinnast - jajaa - saabunud Paavo. See oli ju ometi hästi tore grupp. Bussijaamas, kus kolm esimesena mainitud Paffendorfi hilinevat bussi ootasid, jooksime kokku JMLga, kellele Mariat tutvustasin. JML sõitis Tallinnasse seejärel. Aga see ei puutu teemasse üldse mitte praegu tegelikult.

Pärast boksipeatust Comarketis sisenesime peoruumi. Nii tore, nii tore. Palju rahvast ootas ees meid kenasid pervsoone. Oli süüa ja juua ja üksikuid naisi, sealhulgas üksikemasid. Mäletan ka tekiilaat. Ja porgandeid. Ja viinast seltskonnamängu. Ja sellele järgenud sotsialiseerumist. Ja seda, kuidas Paavo Naivega ning Vossu Mariaga suht füüsikalises kontaktis olid suht pidevalt. Ja ühe tütarlapse pisaraid. Ja neile järgenud leppimist. Ja kuidas mingi blond geenitehnoloog rääkima tuli minuga, mis arvestades mu eriti head väljanägemist (ainus ülikonnaga mees peol, hall särk, hall lips) ju üldse mitte üllatus ei olnud. Ja kuidas seesama pisaraid valanud tütarlaps kätte võttis ja meie heas hoos olnud vestluse ajal mulle sülle istus. Ja kuidas ItijaLiisa pärast südaööd helistas ja tahtis teha midagi. Ja kuidas ta Raatusesse saabus (võimalik, et mingi kena noorliikmega, aga see osa on hägune mälus üsna) ja kuidas kõik embasid mind ja üksteist ja kuidas me siis tegimegi.

Jätsime Kammi ning füüsikaliselt, tundus, juba kokku kasvanud ja muidu juua täis Paffendorfi ning Naive ehk kolm mitte-emmatut pluss kõik ülejäänud, sealhulgas kahjuks ka heledapäise geenitehnoloogi loomulikult maha ning läksime Maria üksiknaisekorterisse hängima ja vestlema. Üks viin oli, üks mahl oli (või kaks?), üks kommikarp oli (mingi imelik, aga kommid maitsesid magusalt) ja üks "Ameerika psühhopaat" sellise armsa pühendusega oli ka veel. Ja nii lahedaks sai kõik ja sotsialiseerumisprotsess toimis täiega ja siis läksid naisüliõpilasseltslased minema ja siis me Vossuga võtsime ka takso ja suundusime Tiiki magama.

Ja siis me ärkasime mingi hommikul ja sõitsime näiteks kella 11se Sebega Tallinnasse ja seal helistasime Varele ja läksime tõenäoliselt kella viieks The Lost Continenti Arsenal-Chelsea't vaatama ja Arsenal läks juhtima ja Chelsea viigistas ja mina olin nukker veidi, hoolimata sellest, et maailmakuulus semiootik Mihhail Lotman meie vahetus läheduses oma lapselapsega (eeldatavalt) piljardit mängis ja eesti keeles vestles. Aga siis tegi Cudicini Chelsea väravas nalja veidi ja Henry lükkas tühja seisuks 2:1 ja Arsenal võitis ja ma olin rõõmus ja õnnelik jälle.

Õhtul ma veel mõtlesin muide, et nüüd saab terve aasta aega "Motown Junki" kuidagi teisiti kaasa laulda. Aga ka see pole oluline üldse mitte. Nagu kogu see faking möla siin samuti tegelikult. Vot nii, raiskaninen, eks.

Kui ma hääletada saaksin, siis valiksin Helsingi linnavolikokku Walid H., õpetaja aastast 1992, filosoofiamagistri ja nelja lapse isa, mehe, kes tänase päeva jooksul on kolm korda (korra edukalt) mulle Yliopistonkatu ja Fabianinkatu nurgal seistes oma koopiamasinal paljundet ja käsitsi lõigatud valimislehekest ulatada üritanud. Walid on rõõmsameelne inimene, ilusa lilla jope ja päikeseprillidega, naeratus alati näol, ka siis, kui tigedad ja matslikud põhjamaalased tema väljasirutatud ja paberit peos hoidvast käest väljagi tegemata mööduvad.

Walidi peamiseks valimisloosungiks on "Ihminen on tärkeämpi kuin raha." Õnnetuseks näeb ta lehekese peal asetseval fotol välja nagu üks paras al Qaeda, nii et volikokku see mees kahjuks siiski vist ei saa...

Mulle tundus just hetkeks, et Eesti koondise noore lootuse Ragnar Klavani vanem ja ilusam õde jalutas mööda minust siin Aleksandrias. Keegi külla tulla ei soovi sellise info peale?

:p

Ma arvan tegelikult, et Teeveri täpne pealöök eile oli emotsioonidelt võrreldav nii Wiltordi 1:0-väravaga ManU vastu mais 2002 Old Traffordil kui ka Operi 2:1-ga paar kuud varem Lillekülas protjiv venelased.

Ainult et resultaat ei püsinud ju...

:'(

Vaatan veidi netis ringi, muutun kurvaks. Suhtlen kellegagi, muutun kurvaks. Lähen õue, muutun kurvaks. Suundun teise linna, teise riiki, aga ikka olen kurb.

No mis kamm on, ah?

Isegi tigedate vene vanamuttide nägudele ilmus awwwwww-naeratus, kui hunnik põlisrahvusest lasteaialapsi kahe kasvataja saatel Paesilla peatuses bussi number 68 astus. Lõugasid teised küll nagu põrgulised, aga mis sellest. Kujuta ette siis, eks, millise ilme veel ilusad noored selle peale tegid.

Päikene paistab ja loodus lokkab ja pääsuke lendab ja lõokene laulab ja nii hea ja tore on ju olla, ei?

(On meeting Big's new girlfriend)
Carrie: Your girl is lovely, Hubbell.
Mr. Big: I don't get it.
Carrie: And you never will.

Mina ka ei saa aru. Keegi seletab äkki, mis?

Vahur oli "Nõrgimas lülis" eile. Rokkis täiega. Aga Ruudi ja Siim (vist) hääletasid ta välja, sest kartsid kaotada.

:(

Kõigepealt võta MSP lugu "The Masses Against Classes". Siis võta sealt eraldi niimoodi rida "our love is unconditional, our hate is yours to feed upon", millest eemalda koma järel tulev ja asenda alles jääv our sõnaga my. Ja siis pea saadud tulemust meeles ikka ja alati.

Kuuli võiksid, Inga, pähe lasta endale. Ja seejärel tarvitet tulistusriista nendele teadmisjanulistele Ameerikamaalt pärit naistudengitele edasi anda. Aitab küll juba, no tõesti.

Ma, kurat, EI KANNATA neid ameeriklastest kommunistlik-revisionistlikke ajaloolasi, kes kirjutavad mingeid mõttetuid artikleid sellest, kuidas sm Dzhugashvili täitsa okei mees oli ja Nõukogude Liit agressiooni ohver ja üldse. Minge ikka puu taha, eksole, kõntsad sellised.

Üks väike meelelahutus kah siia otsa siis.

Selline mees. Nomaeitea. Aga Kilmoorist mis saab?

*Ohkab*

"The Bourne Supremacy" lõputiitrite ajal kõlanud lugu oli siiski Moby oma, tuleb välja. "Extreme Ways".

Mine rootslasi täis ruumi ja tutvusta end kaasvõitleja Kukemilguna.

Ma just avastasin, et kui ITlises mõttes ülikõrgel tasemel (v.a. õppeinfosüsteem, mis Tartu omaga võrreldes tundub täieliku pasana) oleva Helsingi Ülikooli arvutivõrku sisse loginuna kiiboord eestikeelseks settida, siis ei peagi 6 ja y abi kasutama. Tosi kova, ainult neli nädalat võttis aega sinnamaani jõudmine mul.

Samas on kahju muidugi, et ma alles eile teada sain sel sügisel kavas olevatest läti ning leedu keele algkursustest. Mitte.

Mu lemmikpaaril saab täna pool aastat yhist elu. Nii palju 6nne.